“Vanasti oli parem!?”

Väljend vanasti oli kõik parem polegi üteldud irooniaga vaid sellel on oma tõepõhi all. Muru oli rohelisem ja taevas sinisem ja omapoolt lisan toit oli tervislikum. Iidsete kultuuride ühine joon toitumises oli kohalik toit. Muidugi polnud arenenud veel põllumajandus ja söödi seda mida loodus pakkus. Maiustati marjadega ja pähklitega kui neid leidus. Põhitoiduks oli ikkagi täisväärtuslik karjamaa loomade liha. Iidsete kultuuride inimesed kasutasid ära toiduks ka looma siseelundid, nii neerud, maksa südame, kopsud ja need olid C-vitamiini rikkad. Teine ühine joon oli see, et toit, mida nad sõid, oli kohalik. Toit oli värske ja sisaldas palju rohkem toitaineid kui tänapäeva toit. Mida pikem on toidu teekond laost meie lauale seda rohkem kaotab toit oma toiteväärtusest.

Weston Andrew Valleau Price (6. september 1870 – 23. jaanuar 1948) oli Kanada hambaarst , kes oli tuntud eelkõige oma toitumise, hammaste tervise ja füüsilise tervise vahelise seose teooriate poolest. Möödunud sajandi esimesel poolel külastas ta erinevaid hõimurahvaid, kellel polnud tänapäevase tsivilisatsiooniga erilist kokkupuudet olnud. Ta uuris põhjalikult nende eluviisi ning toitumist ja sellega seoses hammaste tervise ning ka selle halvenemise seost toitumise muutumisel. Kõigile tema uuritud hõimude oli ühine see, et toit oli rafineerimata. Ta võttis toiduainetest hulga proove ja analüüsis neid oma laboris, et võrrelda selleaegse ameerika toitude koostisega.

Siin on tulemus mis ta leidis:

Üle 10 korra rohkem A- ja D-vitamiini.

Viis korda rohkem kaltsiumi (3,5 g / päevas)

Viis korda rohkem magneesiumi (6,9 g / päevas)

Kuni 18 korda rohkem rauda (280 mg / päevas)

Kuni 50 korda rohkem joodi (eskimod)

Vilhjalmur Stefansson (3. november 1879 – 26. august 1962) oli Arktika – uurija ja etnoloog . Ta tundis huvi arktiliste piirkondade vastu ja 1906. aastal ühines ta Põhja-Kanadas ekspeditsiooniga. Erinevatel põhjustel lahkus ta ekspeditsioonilt ja veetis terve talve inuittide juures. Nende toit koosnes lihast ja kalast, ilma taimse lisanditeta. Standardtoiduks oli kergelt küpsetatud kala. See oli üsna kaugel tavapärasest toitumis harjumustest ja ta püüdis seda parandada küpsetades kala kauem. Siis jäi ta kiiresti haigeks, tundis pearinglust ja nõrkust ning tal olid selged alatoitumise tunnused. Kui ta hakkas järgima nende traditsioonilist dieeti, taastus ta kiiresti ja töötas terve talve hästi. See kogemus juhtis tema tähelepanu madala süsivesikute dieedi võimalustele. Probleem oli teabe hankimisel. Ta avaldas artikli sellest, kuidas ta oli täheldanud skorbuudi paranemist toore lihaga. Seejärel puutus ta kokku mõne meditsiiniringkonna esindajaga ja paar aastat hiljem läbis ta põhjalikud arstlikud uuringud, et näha, kas pikad ekspeditsioonid ei ole tema tervist kahjustanud. Tulemused avaldati ajakirjas Journal of the American Medical Association: Journal of the American Medical Association 3. juulil 1926 “The Effects of an Exclusive Long-Continued Meat Diet”. Küsitluste tulemusel selgus, et ta oli tervem kui samaealiste elanike keskmine. See artikkel viis suure katseni, kus seda praktikas testiti. Stefanssoni ja tema kolleegi hoiti New Yorgi Bellevue haiglas terve aasta järelevalve all, menüüs oli ainult liha. Valik langes taanlasele Karsten Andersenile, kes oli varem koos Stefanssoniga kolm aastat kestnud ekspeditsioonil. New Yorgi meditsiiniringkondadest mobiliseeriti suur rühm arste, õdesid ja teisi teadustöötajaid. Oli palju oletusi, kui kaua need vastu peavad, kolmest neljast päevast mõne nädalani. Leidus isegi neid, kes väitsid, et nad ei ela kuigi kaua, kui plaani järgivad. Pärast esialgset segatoidu perioodi algas katse 28. veebruaril 1927. Andersen oli veidi mures. Ta oli elanud Floridas 7-8 aastat ning tal oli kõrge vererõhk ja seedeprobleemid. Seetõttu hoolitseti tema eest eriliselt ja nad olid valmis katsealuse hullemaks muutumise korral viivitamatult lõpetama. Siiski läks kõik hästi. Soolehaiguste spetsialist ütles, et ta pole kunagi näinud positiivseid tulemusi sellisel dieedil nagu Andersen. Eelnevalt olid nad eeldanud, et pool kaloritest tuleb vastavalt valkudest ja rasvadest. Nende üllatuseks saadi 80% rasvast ja ainult 20% valkudest. Päevane kalorikogus, mida teadlased väga hoolikalt mõõtsid, jäi 2500 ja 2800 kcal vahele. Esimesed 6 nädalat olid nad ööpäevaringse järelevalve all, et võiks olla kindel, et nad ei peta. Mingi aja mooduses kui selgus et katsealused ei soovigi midagi muud süüa leevendasid nad piiranguid veidi. Pärast umbes 6 kuud kolisid nad väikesesse majja New Yorgist väljas. Kogu selle aja järgisid nad lihapõhist dieeti. Kui aasta läbi sai, uuriti neid põhjalikult. Kõik eelnevalt küsitud küsimused dieediga kaasnevate võimalike ohtude kohta olid negatiivsed. Nad olid suurepärases vormis ja 7 aastat hiljem tehtud uuringus ei olnud katsel negatiivseid tulemusi. Stefansson väidab oma eluloos (1962), et tema arusaam tervislikust toitumisest on olnud läbi aastate ühesugune. Kogu tema pikaajaline kogemus traditsioonilise arktilise dieediga ja Bellevue haiglas läbiviidud eksperimendi tulemus asetab meile vajalike toitainete kohta õpitu pisut kummalisse valgusesse. Pidevalt hea tervise jaoks vajalikke süsivesikuid ja kiudaineid ei ole niivõrd vaja, kui süüakse hästi koos rasvaga ja osa toiduaineid on suhteliselt toores. See muidugi ei tähenda, et see on igaühe jaoks optimaalne dieet. Organismi minimaalne süsivesikute vajadus on mõttekas katta toiduga ja paljud söövad kiudaineid, eelistatavalt puu- ja juurviljadest, pähklitest ja seemnetest. See aga tähendab, et neil, kes usuvad, et süsivesikute piiramisega dieeti on mõtet pidada, on selle poolt mõned head argumendid. Ja et see peaks olema ohtlik, kui seda õigesti teha, on see ilmselt liialdus.

Haigused meie ühiskonnas

Meie esivanematel olid tuntud kui jahi- ja korilastena. Teadlased, maadeavastajad, kes on isoleeritud iidsete rahvastega kokku puutunud, on täheldanud, et sellistel inimestel ei esinenud suures osas selliseid haigusi nagu vähk, südame-veresoonkonna haigused, 2. tüüpi diabeet ja hammaste lagunemine. Näiteks Uus-Guineas Trobriandi saartele kuuluvast Kitavast. Põhjalikud uuringud on näidanud, et nt. insult ja südameatakk traditsioonilistel melaneslastel puuduvad. Sellised haigused on lääneliku toitumise ja elustiili tagajärg. Teise näitena vaalapüügilaeva arst George B. Leavitt otsis vähki Alaskal ja Kanadas asuvate eskimote seas. Ta alustas projekti 1884. aastal ja kulus 49 aastat, enne kui ta avastas ühel eskimol vähi. See juhtus alles 1933. aastal. Vähktõve esinemissagedus eskimote seas on tegelikult märkimisväärselt madal.

20 000–10 000 aastat tagasi surid välja suured imetajad, Seni kehtiva teooria kohaselt kadusid mammutid Loode-Euroopast 21 000 – 19 000 aastat tagasi, kui kliima märgatavalt karmimaks muutus ja uus jääaeg peale tungis.. Teadlaste sõnul tabas viimasel jääajal mammutitega sama saatus ka suuri jõehobusid, piisoneid ja hirvi. Samal ajal, kui mitmed loomaliigid välja surid, hakkas inimpopulatsioon kasvama ja üha laiemalt levima, ning rahvastiku kasv sundis jahi- ja korilasi kasutama ära kõiki keskkonna võimalusi. Siit sai alguse teravilja kasvatus ning põllumajandus. Looduses kasvavad terad olid väikese kasvuga, neid on raske koristada ja neid on raske ilma jahvatamise ja keetmiseta seedida. Suurte rohusööjate loomade hävinemisega sai päästerõngaks põllumajandus. Teravilja sai hoiustada ja need olid kõige olulisemad energia- ja valguallikad. Gluteen on toidu antigeen, mida leidub nisus, rukkis ja odras. Sellel on kõrge gliadiini peptiidide rikas valkude sisaldus, mis on resistentsed seedetrakti ensüümide poolt täieliku seedimise suhtes ja võivad geneetiliselt eelsoodumusega inimestel põhjustada põletikulist reaktsiooni.

Gluteen on toitaine mitmesuguste gluteenist sõltuvate haiguste puhul, tsöliakia, herpetiformne dermatiit, gluteeniataksia, gluteeniallergia ja potentsiaalselt mittetsöliaakia suhtes tundlike seisundite korral. Hoolimata sellest, et see on nisu, kõige sagedamini tarbitava põhitoidu, peamine valk, on sellel teatud kahjulik mõju inimeste tervisele. Järeldatakse, et Hippokratesel oli terviklikult õigus. Gluteen oli olemas juba 400 eKr ja isegi palju varem, kuid mõnikord pole toit “sinu ravim” ega ka lahendus. Gluteen võib olla neurodegeneratiivsete haiguste (Parkinsoni tõbi jm liigutushäired, dementsused, motoneuroni haigused) arengus potentsiaalne kahjulik toitaine. Gluteeni ja aju seotusest uurimine on alles lapsekingades ja väärib ulatuslikku uurimistööd. Kui see on põhjendatud, võib see kujutada endast uut neurodegeneratiivsete seisundite ravistrateegiat. Uuringus The Environmental Determinants of Diabetes in the Young, mille eesmärk oli tuvastada I tüüpi diabeedi ja tsöliaakia keskkonnategurid, jälgiti kuues kliinilises keskuses Soomes, Saksamaal, Rootsis ja Ühendriigid. Aastatel 2004–2010 registreeriti 8676 vastsündinut, kes kandsid I tüüpi diabeedi ja tsöliaakiaga seotud HLA antigeeni genotüüpe. Suuremat gluteeni tarbimist esimese 5 eluaasta jooksul seostati tsöliaakia autoimmuunsuse ja tsöliaakia suurenenud riskiga geneetilise eelsoodumusega laste seas.

Seost ema raseduse ajal gluteeni tarbimise ja varases lapseeas gluteeni tarbimise ning I tüüpi diabeedi riski suurenemist uuris Norra arst dr Lund-Blix. Tema poolt läbiviidud uuringute tulemusel võib järeldada, et kuigi ema gluteeni tarbimine raseduse ajal ei olnud seotud I tüüpi diabeediga esinemise suurenemisega, võib lapse suurem gluteeni tarbimine esimese 18 elukuul suurendada I tüüpi diabeedi riski. I tüüpi diabeet on üha sagedasem haigus, mis esineb sageli lapsepõlves ja mille esinemissagedus on Põhjamaades kõrgeim. I tüüpi diabeet tekib pärast immuunvahendatud pankrease beetarakkude hävimist, mis lõpuks viib eluaegse sõltuvuseni insuliinravist. Kuigi geneetilised tegurid on haiguse esinemises olulised, viitab viimastel aastakümnetel suurenenud esinemissagedus mittegeneetiliste tegurite rollile. Gluteen on oletatud kui üks I tüüpi diabeedi tekkega seotud keskkonnategureid.

Kui loomade toit asendati täielikult või osaliselt teraviljaga, vähenes inimeste kasv, suurenes imikute suremus ja lühenes inimeste eluiga. Alguse sai inimkonna põhilised mured nakkushaigused, rauavaegusaneemia, hammaste lagunemine ja teised elustiili haigused.

Uuringud näitavad, et majanduslik, poliitiline ja sotsiaalne globaliseerumine, aga ka kaubanduse areng mõjutavad ülekaalulisuse ja rasvumise levikut väga paljudes riikides, suurendades ebatervisliku toidu kättesaadavust ja taskukohasust. Selline toit on töödeldud nii et teda oleks võimalik transportida suurte vahemaade taha. Sellest järeldub ka see et sellises toidus puudub praktiliselt kasulikud toitained. Kui iidsetes kultuurides söödi kohaliku ja värsket toitu ja see oli rikas toitainete poolest siis selline kõrg töödeldud toidu tarbimine on väga paljudes riikides üheks rasvumise põhjustajaks. Ultratöödeldud toiduainete kasutamine on viimastel aastakümnetel kiiresti laienenud ning nende kõrget tarbimist on seostatud näiteks ülekaalulisuse, rasvumise ja II tüüpi diabeedi riskiga. Ultratöödeldud toidud pakuvad mugavust, kuna nende valmistamiseks kulub minimaalselt aega. Seetõttu on mõistlik eeldada, et selliseid toite tarbitakse sagedamini inimeste seas, kellel on ajapuudus. Varem avaldatud uuringud on samuti näidanud, et ajapuudus takistab tervislikku toitumist, kuna uuringutes osalenud sõid sagedamini kiirtoitu ja vähem puu- ja köögivilju. Paljud ultratöödeldud toidud sisaldavad palju rafineeritud süsivesikuid, mis tõstavad insuliini taset veres ja see omakorda soodustab rasvkoe ladestumist. Rafineeritud suhkrute liigne tarbimine võib kaasa tuua sõltuvust tekitava söömiskäitumise ja ületarbimise. Kõikidest nendest uurimustest järeldub et kohalik, võimalikult värske ja puhas toit on meie tervisele kõige parem, toit tuleb ise valmistada ja õpetada elanikonnale just toiduvalmistamist mis tegelikult ei võta eriti palju aega lihtsalt probleem on selles et puuduvad oskused.

Põhinedes uurimustele võib väita, et riigi toitumisalased nõuanded on mõnes olulises punktis valed. Tervisliku toitumise üldine eesmärk on terve elanikkond, sellepärast on oluline kodanike toitumisjuhiste muutmine. Mõned riiklikud soovitused on head ja põhinevad teaduslikele uuringutele, kuid on ka soovitusi millega ei saa nõustuda sest need ei põhine teaduslikele uurimustele. Tervislik toitumine koosneb lihast, kalast, munast, köögiviljadest, rasvastest piimatoodetest, juurviljadest, pähklitest, seemnetest, puuviljadest ja marjadest. Vältige või piirake suhkrut, teraviljatooteid, kõrge oomega-6 rasvhapete sisaldusega taimeõlisid ja taimseid margariine.

Riiklikud soovitused alahindavad suhkru tarbimise kahjulikku mõju. Suhkur ja rafineeritud süsivesikud näivad olevat uute uurimuste kohaselt üks peamisi toitumisega seotud südame-veresoonkonna haiguste ja diabeedi põhjuseid ning näivad mängivat olulist rolli ka mitmete vähivormide väljakujunemisel. Vältige lisatud suhkrut igal kujul, sealhulgas puuviljamahlades.

Riiklik toitumissoovitused hoiatavad küllastunud rasvade tarbimise eest ja soovitatakse vältida punast liha. See tähendab muuhulgas seda, et tarbetult vähendatakse tervislike toitude nagu liha ja rasvaste piimatoodete tarbimist ning tervislike rasvarikaste toodete asemel valitakse lahjad ja seega toitainevaesemad tooted. Küllastunud rasvade tarbimise eest hoiatamiseks pole alust ning küllastunud rasvade asendamisel teiste toiduainetega on tekkinud mitmeid negatiivseid tagajärgi tervisele. Hoiatused küllastunud rasvade eest põhinevad eeldusel, et küllastunud rasvade sisaldus toidus suurendab lipoproteiinide taset. Mitu aastakümmet on väidetud, et küllastunud rasvade ja kolesterooli kõrge tarbimine suurendab ateroskleroosi ja südame isheemiatõve riski ning olnud riiklike toitumissoovituste aluseks. Kuni viimase ajani on süsivesikute rollile südame-veresoonkonna haiguste riskis vähe tähelepanu pööratud. See mudel, mis propageerib tavaliselt madala rasvasisaldusega ja kõrge keeruliste süsivesikute sisaldusega dieete, on toonud kaasa energiatarbimise protsendi vähenemise üld- ja küllastunud rasvade arvelt. Samal ajal on see soodustanud rafineeritud süsivesikute ja lisatud suhkrute tarbimist mis võib kaasa aidata praegustele rasvumise ja diabeedi epideemiatele.

Riik soovitab liigselt tarbida seemnepõhiseid taimeõlisid ja margariine, kuigi üha kasvav teadusandmete hulk viitab sellele, et tegu pole suurtes kogustes tervislike rasvhapetega. Tihtipeale on rasvu alahinnatud. Head rasvad, nagu näiteks oomega-3- ja oomega-9-rasvhapped vähendavad põletikke, mis on hetkel inimeste seas levivate terviseprobleemide üks põhilisi põhjustajaid. Põhjus on lihtne, kui toidus on oomega-3- ja oomega-6-rasvhapete suhe õige, toodab keha põletikuvastaseid aineid. Kui aga oomega-6-rasvhappe osakaal läheb liiga kõrgeks, näiteks töödeldud ja teraviljarikka toidu tarbimisel, hakkab keha tootma põletikku soodustavaid signaalmolekule. Mitmed uuringud osutavad suure oomega-6 tarbimise võimalikele kahjulikele mõjudele ja pole palju teaduslikku kokkulepet selle kohta, et küllastunud rasvade asendamine polüküllastumata rasvadega on positiivne. Vaadates olemasolevaid andmeid, mis näitavad, et küllastunud rasv ei kujuta endast ohtu tervisele ja paljudel juhtudel näib olevat tervist edendav, ning andmed, mis näitavad taimsete oomega-6 rasvhapete suure tarbimise võimalikke kahjulikke mõjusid, on ainus loogiline järeldus, et võid tuleb soovitada taimemargariini asemel. Või on ka toitvam kui taimeõlid ja margariinid.

Riik soovitab tarbida liigselt tärkliserikkaid ja rafineeritud süsivesikuid. Suur tärkliserikaste ja rafineeritud süsivesikute tarbimine suurendab veresuhkru taset ja tagab kõrge insuliini tootmise, et hoida veresuhkrut kontrolli all. Püsivalt kõrge insuliinitase on seotud insuliiniresistentsuse ja metaboolse sündroomiga. Kõrge glükoosisisaldus ja sellele järgnev insuliini sekretsioon, mis kaasneb suure süsivesikute tarbimisega, soodustab iseenesest koekahjustusi, näärmete talitlushäireid ja häiritud hormonaalset taset, mis näivad olevat peamiste elustiilihaiguste riskifaktorid. Uurimustest lähtudes saab tõlgendada olemasolevaid teadusandmeid vastupidiselt riiklikule soovitusele. Riiklik soovitus on, et süsivesikuid võiks tarbida kuni 60 protsenti energiast, soodustab suuresti rasvumise ja elustiilihaiguste tekke tingimusi. Toitumine, mis põhineb loomsel toidul, eelistatavalt loomulikult toituvatelt loomadelt, kes on saanud pigem looduslikku sööta kui jõusööda, ja juurviljadel tagab loomuliku süsivesikute taseme, millel on minimaalne mõju südame-veresoonkonna haiguste, rasvumise ja diabeedi riskifaktoritele. Tähelepanu saab juhtida sellele, et kõiki metaboolse sündroomi moodustavaid riskitegureid ehk diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste riskifaktoreid parandab süsivesikute piiramine, sõltumata kaalulangusest.

Riiklikud toitumissoovitused soovitavad kaalu langetamisel vähendada rasvade tarbimist, hoiatab suure rasvatarbimise eest, isegi kui tervislike rasvade rohke tarbimine ei ole ebatervislik. Nagu eespool mainitud, on teatud tüüpi rasv seotud suurenenud haigusriski ja selleks on peamiselt oomega-6 rasvhapped. Muud tüüpi rasvad, nagu küllastunud ja monoküllastumata rasvad, ei näi kehale negatiivset mõju avaldavat ja seetõttu pole põhjust hoiatada suure rasvatarbimise eest üldiselt. Ainevahetushäiretega, nagu 2. tüüpi diabeet, patsiendid vajavad samuti suuremas koguses rasva tarbimist ja tarbetu hoiatus rasvade eest paneb elanikkonna seda parimat ravivõimalust kartma.

Tärklist leidub terades, jahus, kartulis, riisis ja pastas. Kuigi see ei maitse magusalt, toimib see sama kahjulikult kui suhkur. Söö iga päev vähemalt viis portsjonit köögivilju, puuvilju ja marju. Kaasa köögi- ja puuviljad kõikidele päeva toidukordadele. Minge avastusretkele puu- ja köögivilja osakonda, maitse ja katseta. Valige erinevad värvid. Sööge palju köögivilju kõigis variatsioonides. Söö ka puuvilju ja marju. Kuid pidage meeles, et paljud tärkliserikkad köögiviljad, puuviljad ja marjad võivad põhjustada suure süsivesikute koormuse.

Uurimused toidu ja meie eelaste toitumisharjumuste kohta ja sellest tehtud järeldused on kasulikud ka tänapäeval. Kui küllastunud rasvhapped oleksid kahjulikud siis kuidas meie esivanemad välja ei surnud. Peaks hoopis järgima mida me sööme tänapäeval ja võrrelda just seda mis on erinevus iidsete kultuuride toitumisega. Riiklike toitumisjuhiste peamine probleem on see, et me näeme, et need ei ole piisavalt teaduslikud ning neid mõjutavad selgelt poliitika ja turuhuvid. Peamine nõrkus on see, et avalikel toitumisjuhistel puudub selge ajalooline põhjendus.

Evolutsiooniline perspektiiv näitab meile, et inimesele kui liigile ei ole ebaloomulik tarbida palju rasva ja palju küllastunud rasvu. Ebaloomulik ei tähenda iseenesest, et see on kahjutu, kuid arvukas hiljutine kirjandus näitab, et ei kogu rasvasisaldus ega küllastunud rasvad ei tekita ega süvenda ateroskleroosi ega insuliiniresistentsust ning seetõttu peetakse seda südame-veresoonkonna haiguste ennetamise seisukohalt tähtsusetuks. Ei küllastunud rasv ega kogurasv ei näi avaldavat negatiivset mõju peamiste elustiilihaigustega seotud põletikulistele protsessidele.

Viited:

https://tidsskriftet.no/…/evolusjon-kosthold-og-livsstil

https://en.wikipedia.org/wiki/Weston_A._Price

https://en.wikipedia.org/wiki/Robert_McCarrison

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3417677/

https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/10466227/

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC8065505/

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC8619086/

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7051049/

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6692672/

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5899384/

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5433068/